Argielu mured ning kordaminekud, rõõmud ja õnnetused on meie elu sisuks ja vormiks. Olenevalt positiivsete ja negatiivsete meeleolude tasakaalus olemisest, väsime või kosume. Üks kindel enesetunde säilitamise ja laadimise viis on reisimine. Iseasi on liik ja võimalused. Kuivõrd saad ise otsustada või pead käituma nagu teised ees teevad. Kas fotografeerimise koha valib reisijuht või piltnik. Kambas on mugav reisida, aina kuula ja vaata ning endal pole suurt millegi eest vastutada. Ainult nõua ja kontrolli ning arvuta hotellitärnide vastavastust oma panustatud rahasummale. Omakäel reisimine on aeganõudvam, tarvis eelnevalt sihtpunktidega virtuaalselt kohtuda. Ja võib juhtuda, et internetis avastad uskumatut. Kui Homo sapiensil on üks naba, siis tarkade inimestega asustatud kontinendil Euroopa vähemalt neli.
Meile kõige lähem on märgitud Leedu idaosas, Purnuškesi küla lähistele, mis jääb Vilniusest 25 km. Koordinaadid on 54° 54´ põhjalaiust ja 25º 19´ idapikkust. Vastavad arvutused tehti Prantsuse Geograafia Instituudis aastal 1989.
Mõned aastad hiljem hakati metsas, ümber Euroopa geograafilise keskpunkti, rajama puuskulptuure, paigaldama betoonist ja pronksist monumente ning üllitama raudkonstruktsioonidest kunsti. Skulptuuripark nimega “Europos Parkas”, on kasvanud üle 50 ha suuruseks. Vabaõhumuuseumis on üle 100 skulptuuri, mille loojad pole ainult Euroopast, vaid kogu maailmast, kukku üle 30 kujuri. Ja ei puudu isegi sadadest vanadest pildikastidest üleslaotud televiisorite riit ja muud installatsioonid.
Kui mõne modernse kunsti lahtimõtestamine võib tunduda keerulisena ja mõjub väsitavalt, siis metsapargist väljudes rahustab pilku künkal seisev püramiid. Puhas ja selge: eurotähed sädeleva ja ei miski mitmepidist mõtlemist. Graniitplaadid viitavad linnade kaugusele: Pariisi - 1705, Lissaboni – 3129 ja kaugeim punkt Uus-Meremaa – 17310 km
Kõrge monumendi lõi kujur Gintaras Karosas ja avati Leedu vastuvõtmisel Euroopa Liitu, 2004 aastal.
See koht on ainus geograafiline keskpunkt Euroopas, mis loetletud Guinessi rekordite raamatus.
http://www.europosparkas.lt/kt_kalbos/index-ee.htm
Euroopa naba on kui ajaviite ja meelelahutuse paik. On isegi golfiklubi. Riiklike tähtpäevade aegu korraldatakse künkal rahvaüritusi. Sajandeid tagasi oli Leedu Euroopa mõjuriik, siis nüüd on leitud ligimeelitav viis olla taas tähelepandav.
Obeliskist eemale jäävasse ja 10 aastat varem rajatud parki (Europos Parkas) külastab aastas üle 70 000 inimese. Kes otsib Joneikiškių ja Purnuškesi küla metsas elamuslikke kohtumisi skulptuuridega, leiab silmailu ja glamuuri ning kindlasti ei pettu. Kui muud ei märka osta, siis võib kaasa viia konservipurgitäie külaõhku või kuupäevalise templiga postkaardi.
Sajandeid tagasi võis meie mõni kaugem esivanem suunduda Polatski linna võimu ja rikastumise eesmärgil. Tänapäeval vaid matkame, ja mitte veeteid nagu viikingid. Polatsk (vene keeles Polotsk) asutati 862 aastal ja on vanim Valgevene linn. Praegu elab linnas 83 tuhat elanikku. Asub Zapadnaja Dvinaa (Lätis nimeks Daugava) ja selle lisajõe Polota suudmealal. Linna areng on seotud viikingitega (venepäraselt varjaagid). Varjaagid rajasid läbi Ida-Euroopa oma kaubatee, mille üks haru läbis Polatski linna. Riiast mööda jõge alla jäi linnani 450 km. Vilniusest on autoga 250 km sõitu. 15. sajandist kuulus Polatsk Leedu Suurvürstiriigile ja sajandi lõpus omistati Magdeburgi õigus (linna omavalitus).Vapiks saab purjekas.
Tänaseks on ajalooline vapp taastatud. Kolmemastiline purjelaev on postmargil, lehvib ka linna lipul ning märgistab geodeetilist tähist.
Huviväärset raudsõrestikuga tagasihoidlikku märki, jäädvustab iga fotoaparaadiga külaline. Venemaa teadlased, geodeesia teadusuuringute instituudist, kinnitasid Valgevene geodeetide arvutusmeetodit, et Euroopa geograafiline keskpunkt asub just Polatskis. 31. 05. 2008, linna tähtpäeval, paigaldatigi parki obelisk «Polatsk – Euroopa geograafiline keskpunkt: 55 kraadi 30 minutit põhjalaiust ja 28 kraadi 48 minutit idapikkust.“( Võrdluseks Prantsuse teadlaste määratlus: 54° 54´ põhjalaiust ja 25º 19´ idapikkust.)
http://www.belarus.nemiga.info/polotsk/centre-europa.htm
Ei hakka kutsuvale turismiatraktsioonile geograafilisi küsitavusi otsima. Usun, et kui Haanjaamal leiduks nutikaid mehi, tõestaksid nemadki Munamäe torni Euroopa geograafiliseks keskpunktiks. Kontinendi „kaalu“ arvutuses vaja saarte ning mandri osast mõni punkt välja jätta või tuginedes nn uuematele andmetele, hoopis mandrijoont pikendada või muid seoseid õigust pakkuval viisil enda kasuks seada: ühel juhul arvestama veekogudega, teises variandil Uurali mäestiku tippude või Gruusia piirjoonte teisenemisega jne. jne. Ent igatahes on Eesti juba jõudnud oma käe Euroopa nabale asetada ning Saaremal, Mõnnuste küla vesisel alal, on viltu vajunud vai tähistamas kõige õigemata Euroopa geograafilist keskpunkti.
Kui Saaremaa Kärla valla turismiressurss vajab alles ergastamist, siis Valgevene on meist jõudsal sammul ees.
Ja mis haritud inimene see on, kes ei oska tõe pähe oma nägemust müüja. Polatski linnapargi väravas, on kõrgel sinisel riidel rippumas meeltülendav juhtmõte: Polatsk on parim linn maailmas! Värava lähedusse, linnavalitsuse kõrvale, leiab autole turvalise parkimiskoha.
Valgevene pealinn, Minsk, asub nabast samakaugel kui Vilnius. Ajaloolisema Euroopa keskpunktini, Dilove külani, on 1100 km autosõitu.
Ukraina - Rumeenia piirini, raudtee ja Tisa jõe äärde jõudmine on omaette huviväärsus. Teiste keskpunktide märkide leidmine ei paku selliseid maalilisi loodusvaateid, kui Karpaatias paiknev. Muljetavaldav on sissesõit, mille väravaks võib lugeda Jasinja linnakest, kus aastakümneid peetakse laatasid.
Iseloomulik odavamate kaubahindadega, kui kuskil mujal Ukrainas . Kui ei huvitu soojast lambanahksest vestist või vaibast, siis vähemat pikakarvalise pehme sokipaarita pole sünnis lahkuda, ehk tegemata kaheeurost sisseostu.
Siin on vähem tsirkust, kui ametlikult kinnitatud Euroopa nabalt lustib. Õhkub hoopis aukartust ajaloo vastu. 1944 okupeeris Dilove küla Nõukogude väed.
1920 -1938 oli küla Tšehhoslovakkia osa, enne Rumeenia ja veel varem Austria-Ungari kuningriigi all. Karpaatiasse raudtee ehitamisega, uurisid geodeedid eelnevalt pinnamoode ja arvutuste põhjal leidsid, et Diloves peaks asuma Euroopa geograafiline keskpunkt. 1887 aastal pandi maha märk, ladnakeelse kirjega: „Locus Perennis Dilicentissime cum libella librationis quae est in Austria et Hungaria confectacum mensura gradum meridionalium et paralleloumierum Europeum. MD CCC LXXXVII „
Et Euroopas on venekeelt kõnelejaid kõige enam, on paslik sellesuunaliselt ka teksti tõlkida: „Постоянное, точное, вечное место. Очень точно, со специальным прибором, изготовленным в Австро-Венгрии, по шкале меридианов и параллелей, установлен центр Европы. Год 1887“
Seega samba allosas, sinises raamistuses kinnitatakse, et täpsete Austria-Ungari mõõteriistadega on 1887 aastal kindlaks määratud Euroopa Keskpunt.
20 sajandi alul jõudsid Saksa geograafid järeldusele, et Austria mõõtmised tehti valesti ja õigem Euroopa geodeetiline kekspunkt paikneb Dresdeni linnas, ligi 100 meetri kõrguse barokse Jumalaema kiriku (Frauenkirche) kõrval. Peale liitlasvägede pommitamist 1945 aastal, kukkus kirik kokku. Olgugi, et kirik on tänaseks taastatud, pole see naba asukohta tagasi nihutanud.
1977 aastal kinnitasid nõukogude teadlased austerlaste versiooni ja kuulutasid Euroopa geograafiliseks keskpunktiks taas Dilove küla samba.
Külas elab 2500 inimest. 19. sajandil mägedes peituva rauamaagi kaevandamine ja raudtee ehitus tõi kohale erinevaid rahvuseid, mis omasoodu virgutas kohalikke enda kultuuri säilitama. Märkamatult on turismimaganet enam külgetõmmet kogunud ja sellele on kaasa aidanud nii Austria-Ungari keisririigi kui Nõukogude liidu teadlased. Ent geodeetilist keskpunkti virgutavad külastama ka vormirikkad vaated.
Tavapildina näeb, et mäerinnakuil pole mullaharimiseks looduslikke tingimusi, kasvavad vaid heintaimed, mis sobilik karjakasvatuseks. Ööd on Karpaatias jahedad. Karjased elavad niitudel majakestes, kus ainsaks energia allikaks lõkketuli. Varjualuse katuses on suitsu väljutamiseks avaus. Karjase majakest nimetatakse kolõbaks. Ei kari ega karjaste elulaad pole sajandite jooksul muutunud. Ümber kujunenud on vaid karjase majakese nime kasutus. Kolõba on üheks Karpaatia märksõnaks.
Sõidad kus suunas tahes, tõused mäkke või laskud, ikka loed kaubandusehitistelt nime Kolõba. Tänane kolõba on hutsuuli arhitektuuri traditsioonides teravate viilkatuste ja mitmete väljaehitustega kaunistatud, ning palkidest ehitatud baar või restoran, või mõlemad kokku. Tingimata on ruumis grillikoda. Nagu oli karjase onni keskel lõke, on turisti lõbuks tuletegemise koht. Lahtine lõke ja suitsuava eristabki kolõbat tavalisest restoranist. Hutsuulide grillikojad on täiskuhjatud etnograafiliste esemetega: rakmed, muusikariistad, toidunõud, rõivad, kudumid ja mida kõike veel.
Kolõba on turistile nagu sisenemine koduloomuuseumisse, ainult selle vahega, et võid süüa, juua ning tantsu lüüa ja lõkketulel sigareti süüdata. Loomulikult on saadaval ka rahvustoite brõnsaga. Brõnsa on lambapiimast valmistatud juust, mida vanasti ka kolõbas valmistati. Kolõba nimi pole tõlgitav ja see jääb Lääne Ukraina pärusmaale. Sajandi jooksul on karjase losutavast varjualusest saanud toretsev söögipaik kuni lõbustusasutuseni välja.
Atraktiivse Kolõba ees on Dilove küla Euroopa keskpunkti külastajatel turvaline autot parkida. Keha kinnitada, suveniire osta ning seada end ajaloolise postamendi kõrvale.
Olen geodeetilist märki ja siniseks värvitud postamenti mitmed korrad külastanud ja endale selle kõrval autoportree ilmutanud Ei saanud sellelgi korral kiusatusele vastu panna, pealegi 2 nädalat krimmi päikest ei anna häbeneda.
Et nõukogude ajal polnud Euroopa nabale teisi konkurente tekkinud, on siin pildimasinad arvukalt inimnägusid jäädvustanud. Külastajate rohkusest on asupaigast saanud justkui püha paik.
Kes teab ajaloolist tausta, kes mitte, ent peatamiseks leiab ikkagi põhjuse. Asub Užgorodist 190 ja 140 km - Ivano-Frankivski linnast
Tähelepanuväärne, et iseseisvunud Ukraina pole loobunud Euroopa keskpunkti nimetusest, vastupidi, tähis on veel suuremate ja väljapaistvamate tähtedega kui nõukogude ajal, kivimüüril reklaamitud. Ja kas saame seda ühele riigile pahaks panna? Veel enam külastajatele, kes maastikus tõdevad, et paikkond on Euroopa imetlusväärne keskus.
Slovakkia mägikuurort Krahule pretendeerib samuti olla Euroopa keskmes, iseasi kas geodeetiliste andmete järgi. Kuid hotell „Euroopa Keskus“ on olemas nagu mägedes sama pealdisega kivimürakas.
Poola linn Torun on kantud UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse ja tuntud Euroopa turismikeskusena. Saksamaa linn Kleinmaischeid on paigutanud oma skulptuuri Euroliidu keskpunkti ja enne Bulgaaria ja Rumeenia ühinemist seda ka oli. Sedavõrd, kuidas liikmesriike juurde tuleb, nihkub keskus teise asupaika, alles jäävad aga obeliskid ja erikujudega tähised, kinnitamaks Euroopa keskuses olemist.
Kokkuvõtvalt võib sedastada, et Euroopa keskpunktide üles leidmine ja loomine pole pelgalt turismiäri edendamine, vaid ka sotsiaalne küpsemine. Elades E-riigis tühja bensiinipaagiga - kas nüüd riigi või iseenese tarkusest, juhtumisi või teadlikult, ent tõsiolus – ja teadmisel, et tuleb koduarestis istuda, on lahenduseks virtuaalselt rännata. Kõrvuti Euroopa turismi- kunsti ja -administratiivkeskustele, võime endale avastada ka Euroopa vaesuse ja/või töötuse keskuseid, ning kõhutäiteks maitsta, kui kaugel keegi Keskpunktist asub või millal sinna jõuab. Kui aga auto sõiduvalmis, lase minna! Igast Euroopa keskusest leiab huviväärset, mida garanteerivad linnadesse ülesseatud märgistused.
